Sisu tutvustus

Minu isal oli garaaž.
Minu isa parandas pesumasinaid.
Minu isa kakles räkitimeestega.
Minu isa jõi.
Minu isa laulis valjusti. Kui jõi. Vahel ka siis, kui ei joonud.
Kui ma leidsin isa taskust preservatiivi ja küsisin, mis see on, vaikis ta kaua ja ütles siis, et peavalurohi.
Minu isa õpetas, kuidas vastu lõugu anda, kui sulle liiga tehakse.
Minu isa ei mänginud minuga, kui ma seda tahtsin, vaid viis mu tsirkusesse. Talle meeldisid klounid.
Minu isa andis mulle raha, kui mul vaja oli. Kui tal hetkel oli, mida anda.
Minu isa käis kord Eesti-reisil ja tõi mulle külmkapimagneti. Mul on see magnet veel alles.
Mu isa garaaž oli täis plastmasspudeleid, ja mul ei ole aimugi, miks ta neid kogus.
Minu isa kõditas. Nii väljendas ta armastust. Siis lõpetas ta kõditamise, seevastu hakkas suitsupakitrikke näitama.
Minu isa kadus… ja tuli tagasi, kui keegi teda enam ei oodanud.
Minu isa läks minu emast lahku.
Minu isa kogus ka õllepurke… Ma ei tea, miks.
Minu isa suitsetas alati, ka kodus. Sigaretilõhn tuletab mulle endiselt lapsepõlve meelde.
Minu isa ei õpetanud mind autoga sõitma, sest tal ei olnud lube. Ja vahest oli see hea, sest ta jõi tõesti palju.
Ma ei tea, mida ta mõtles. Ma ei tea, millest ta unistas.
Varem oli mul tema pärast häbi. Praegu ütlen ma, et mul on ükskõik, aga… vist ikka ei ole.
Minu isa ei ole selline, kellest võiks näidendit lavastada. Ta ei ole kangelane, kuigi ta võitles. Endaga. Ajaga. Kogu aeg.

Mina?
Ka minul on garaaž. Selleks on teater.

1991. aastal said Eesti ja Läti Nõukogude Liidust vabaks. 2004. aastal liitusid nad uue vanema vennaga, sel korral küll vabatahtlikult, aga siiski. Nende kahe aasta vahele jäi periood, mida üldiselt mäletatakse metsikute üheksakümnendatena – ajast, mil teismelisest riigist hakkas saama täiskasvanu. Maailm muutus peadpööritava kiirusega. Osad olid nutikad ja näljased ning said üleöö rikkaks. Teised kehastusid vanade väärtuste hoidjateks ning kritiseerisid progressi-hullust. Mis aga sai nendest isikutest, kes ei kuulunud ühte ega teise leeri?

Auhinnatud läti lavastaja Elmars Senkovs võtab fookusesse kummalise vaheala – garaaži, paiga, mis on olnud pelgupaigaks nii nõukogude mehele kui vabariigi kodanikule. „Kaks garaaži” leiab paralleelselt aset Eestis ja Lätis ning jutustab loo noortest meestest, kes koos taasiseseisvumisega enda täiskasvanuelu alustavad.

Mida aga teha, kui nii vana kui uus maailm tunduvad võõrastena – kui sa pole osa ei võitjate põlvkonnast ega digi-generatsioonist ? Mis saab siis, kui ühiskondlikud ootused, praktilised eesmärgid ja salaunelmad on omavahel lootusetult konfliktis? Mida teha, kui isalt päranduseks saadud garaažiboks tundub ainsa tõeliselt turvalise ja õige kohana?

Lavastus on eesti, läti ja inglise keeles, Narva sünkroontõlkega

Veel lavastusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.