Sisu tutvustus
Eugène Ionesco kuulsa näidendi seadis Vene Teatris lavale Artjom Garejev. Erinevate maade ja erinevate ajastute lavastajad on leidnud ja leiavad edaspidigi oma vastuseid teosesse peidetud küsimustele, mis võimaldavad väga uskumatumaid tõlgendusi. Absurditeatri esteetika balansseerib traagilise ja naljaka õrnal piiril, segades neid ainult endale omastes proportsioonides.
Artjom Garejev juhindub eelkõige Ionesco enda sõnadest: „Mulle tundub, et pool nendest teatriteostest, mis on kirjutatud enne meid, on absurdsed sel määral, kuivõrd need on koomilised, koomiline on ju absurdne. Ja mulle tundub, et selle teatri esiisaks, selle suureks eelkäijaks on Shakespeare, kes paneb oma tegelase ütlema: „Maailm – see on lugu, mille on jutustanud idioot, täis lärmi ja raevu, kuid ilma mõtte ja tähenduseta“. Naastes enda juurde, palun selle pärast vabandust, ütlen, et ka mina ja veel keegi tahtsime esile tõsta mitte armulugu, mitte abielurikkumist, isegi mitte mingit sotsiaalset küsimust. Me tahtsime tuua lavale inimese eksistentsiaalse olemuse kogu selle täiuses, terviklikkuses, sügavas traagikas, tema saatuse, see tähendab maailma absurdsuse teadvustamise. Selle sama loo, mille „jutustas idioot“.”
Etendustel on sünkroontõlge eesti keelde.