Meie, eestlased, oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?“, on auasi vastata, et töö tapab, et on kiire, et on raske. On tavapärane, et arsti juurde minnakse alles siis, kui on liiga hilja – mis see väike valu ikka teeb? Kas kannatamise harjumus tuleb inertsist või on see kultuuripärand? Oleme ju ajalooõpikute järgi olnud 700 aastat orjarahvas ning kes teab, kui kerge elu ka enne seda oli.

Sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi peaaegu 30 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: „Kes kannatab, see kaua elab.” Kannatamine on paratamatu, huumorimeel on valik. Kumb meid tegelikult päästab?

Kui etendus on halb – kannatad ära.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Tartu Kultuurkapital