Kuritöö ja karistus (2020)

1866. aastal kirjutas Dostojevski oma esimese suure romaani. Selle keskmes on endine õigusteaduste üliõpilane Raskolnikov, kes üleolekutundest joobudes võtab õigluse mõistmise enda kätte ja tapab kaks inimest. Filosoofilis-religioossete diskursuste kõrval on romaanis kesksel kohal sotsiaalsete teemade halastamatu vastasseis.

Aastal 2020 kasutavad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo sama romaani, et uurida kuriteo fenomeni individualistlikus kontekstis. See saab kunstnikele hüppelauaks teemadel nagu: kus on üleilmastunud ühiskonna südametunnistus? Kes on reeglite ja seaduste autorid maailmas, kus põrkuvad erinevad religioonid, kultuurid ja poliitilised süsteemid? Kas tänapäeval on olemas selline asi nagu moraal? Ja millist rolli tegelikult mängib individuaalne võim seoses kehtivate õigusaktidega?
“Kuriteo? Missuguse kuriteo? See, et mina tapsin ilge, kahjuliku täi, liigkasuvõtja vanaeide, keda kellelegi vaja pole ja kelle tapmise eest nelikümmend pattu andeks antakse, kes imes vaestest elumahla, ning see peaks olema kuritegu?”

Sellise bravuuriga praalib maailmakirjanduse üks tuntumaid karaktereid, vaesunud üliõpilane Raskolnikov, kui see enam kui 150 aastat tagasi kirjutatud lugu A.H. Tammsaare tõlkes kõlab nii, nagu oleks see kirjutatud just täna, meie jaoks.