Mida mõõdad, seda lõikad

Lembit Petersoni lavastatud Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ on pungil tõsisemast mõtlemisainest ja ka ohtrast koomikast.

Angelo (Kristjan Üksküla) varjub päikeseprillide taha lavastuse lõpus, kui asjad hakkavad tal viltu kiskuma. Foto: Ülar Mändmets

Theatrumi „Mõõt mõõdu vastu“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, tõlke toimetajad Harald Rajamets ja Jaak Rähesoo, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Marius Peterson, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Eva Eensaar, liikumisjuht Tiina Mölder. Mängivad Ott Aardam, Anneli Tuulik, Andri Luup, Laura Peterson-Aardam, Kristjan Üksküla, Mart Aas, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Tiit Alte, Mare Peterson, Erik Richard Salumäe, Mark Erik Savi, Merlin Kivi, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson jt. Esietendus 30. III Theatrumi saalis.

„Mõõt mõõdu vastu“ on Eesti vaatajale Shakespeare’i küllaltki tundmatu näidend. Esimene lavastus 1950. aastatel oli seotud nii nõukogulikest eeskujudest ja tõlgendustest vaba materjali kasutussooviga kui ka Georg Mere lavaleastumisega Shakespeare’i näidendite tõlkijana (tollase puna-kuldse kaanega küllalti mahuka ja ohtralt illustreeritud kavalehe koostas Lennart Meri), hilisemal ajal on selle näidendi aga vaid kahel korral lavale seadnud Ingo Normet (1979 ja 2012).

Seega võib oletada, et paljude vaatajate mälus võrdlusvõimalust sama teksti eelmise lavastusega pole. Lavastaja ei saa loota ka süžee tuntusele, nagu mängitumate Shakespeare’i näidendite puhul, ent see, kuidas lavastus loo lahti kerib, ei tohiks jätta nõutuks ühtegi vaatajat. Lembit Petersoni käekirja tundes on ka ootuspärane, et autorisse suhtutakse lugupidavalt: nõnda ongi kujunenud etenduse pikkuseks neli ja veerand tundi kahe vaheajaga.

Kuigi Shakespeare’i näidendite 1623. aasta kogus on paigutatud „Mõõt mõõdu vastu“ komöödiate alla, on seda näidendit nimetatud probleemnäidendiks, sest seal käsitletakse mitmeid tähtsaid teemasid, olgu selleks õigus ja õiglus, karistuste proportsionaalsus, religioon, ühiskondlik kord ja ühiskonna funktsioneerimine või veel mõnigi muu. Kuid probleemsete teemade vahel on küllalt sedagi, mis publikut mõnusasti naerutab ja pahed kõverpeeglisse seab. Läbilõige ühiskonnast toob publiku ette terve spektri tegelasi võimukandjatest kuni madalamast seisusest sehkendajateni.

Lavastuses on tõstetud ühe teemana fookusesse nägemine: juba teatrisaali sisenedes satub vaataja silmitsi laval kõrguva peegliga. Ka lavastuse jooksul seatakse peegel mitmel korral poolviltuselt (ehk kõverpeeglina) nii, et see peegeldab ka saalis istuvat publikut. Seejuures on peegel tegelikult ka lihtsalt klaas, mida näidatakse hooti valguse abil läbipaistvana: kas peegel on peegel ja mida selle ees tehakse, sõltub sellest, kummal pool seda õhukest eraldajat ollakse. Peegel võimaldab end imetleda, kuid seejuures võib juhtuda, et iseenda peegelpilt hoopis ehmatab.

Lavastuse alguses asetab hertsog Vincentio (Ott Aardam) oma käed vastu teda muust maailmast lahutavat klaasi ning vaatab, ise justkui vitriinis, maailma ja kõiki seal olevaid tegelasi läbi kaitsva eralduspiiri. Selleks et maailma mõista ja kogeda, tuleb tal aga klaasi tagant välja tulla. Peale selle aitab see põhjendada, miks hertsog ei pea end pärastpoole eriti mungakapuutsiga varjama: lihtsalt nii vähesed inimesed on teda senini üldse näinud, et peaaegu keegi ei tunnegi teda ära.

Seda klaasvitriini efekti on kasutatud mujalgi: nii näiteks mõjub valguse kollakas kumas klaasi taga nähtav Isabella (Laura Peterson-Aardam) kui mõni haruldane pühakukuju, mida klaasi abil on välismõjude eest vaja kaitsta ja mille õrnad looduslikud värvid kahvatuksid teravamas valguses. Ja kõnekas ning intrigeeriv detail, peegelpross Lucio (Mart Aas) kuuerevääril: see ühtaegu peegeldab, aga võib ka pimestada – ja peegeldab teisi, aga mitte teda ennast.

Olulist rolli mängivad lavastuses ka prillid, mingis mõttes klaasid ju needki. Märgiline on see, millal tegelased panevad ette tavalised, n-ö vaatamisprillid, ja millal kannavad päikeseprille. Vaatamisprillid seostuvad lavastuses selgelt võimu ja selle teostamisega, püüdega asju selgelt näha (ja õigesti mõista), kuid kui prillid pole päris õiged, on moonutused paratamatud.

Päikeseprillid, mis tagavad selle, et valgus (ja selgus) liialt ei pimestaks, aitavad varjata maailma iseenda ja iseennast maailma eest. Tundub nii, et inkognito tegutsemise idee saab hertsog just päikeseprille ette proovides. Pompeius (Andri Luup) kannab päikeseprille kogu aeg (tema tegutseb valgustkartvas sektoris), seejuures näiteks Angelo (Kristjan Üksküla) varjub nende taha lavastuse lõpus, kui asjad hakkavad tal viltu kiskuma. Ta nagu püüaks iseenda roiskumist varjata, varjata oma valgustkartvaid mõtteid ja soove, varjata ka iseennast selle eest, mis teda ees ootab, ning iseennast enese eest.

Erilisel kohal muidu eklektiliste kostüümidega lavastuses on jalanõud või see, kas kellelgi üldse midagi jalas on. Hertsog kannab lavastuse alguses väga edevaid sätendavaid jalavarje, mille ta hiljem tavalisemate kingade vastu välja vahetab, kuid paljajalu nagu mungad, kellelt ta laenab oma rüü, ei käi ta ometi. Kõige silmatorkavamad on aga kindlasti Pompeiuse kärtspunased kontsaga lakknahast saapad. Nii et tasub ka seda tähele panna, kellel ja mis jalas – põnev detail lavastuse koes.

Näidendi tegelaste hulk on päris suur, pakkudes paljudele näitlejatele võimaluse oivaliste pisirollide loomiseks, paljud neist läbini koomilised. Mõnusalt üle võlli on mängitud Pompeius. Üleni punasesse rüütatud ja vonklevalt liikuvas timukas Ilguses (Mark Erik Savi) tundub olevat raasuke „Macbethi“ nõia paroodiat.

Kesksematest tegelastest esitab lavastus hertsogi algusest peale mõnusa skeemitajana. Kui esmalt jääb mulje, et ta kompab oma võimiste piire, siis mida edasi, seda lennukamaks paistavad minevat tema plaanid ja seda julgem on ta neid ellu viima – kes ei riski, see ka ei võida. Edu innustab: ilmselgelt naudib ta nööritõmbamist, inimeste saatuse ja elu suunamist. Aga vähemalt on lõpuks meie ees valitseja, kes ei vaata oma riiki turvaliselt klaasi tagant ega pea ka valeriietes oma riigis korda looma.

Asevalitsejaks määratud Angelo mõjub esimesel sisenemisel oma mustas kuues isegi mõnevõrra hamletlikult: raamat näpus, oma lugemiste ja süvenemiste juurest ära kutsutud. Tema enesekindluse aluseks näib olevat, et tema elus ei olegi eriti midagi sellist ette tulnud, mis oleks ta proovile pannud (loost Marianaga kuuleb publik alles hiljem), ning kogu tema tarkus põhineb eluvõõral raamatutarkusel. Nii ei oska ta ka iseenda reaktsioone tegelikes olukordades ette aimata. Sellest, kuidas võim ja tähtisolek talle meeldib, annab ilmekalt aimu Claudio (Erik Richard Salumäe) surmaotsuse allkirjastamine: see pole mitte juhuslik ja väike kritseldus, vaid hoolega mõõdetud ja kaalutud ning suureks ja keerukaks arendatud allkiri. Tema palvetamisstseenis kumab „Hamleti“ kuningas Claudiust, kes saab küll aru, et asi on viltu, kuid ei suuda oma tahtmistest loobuda ja nende pärast kahetseda.

Ilus ja elegantne Isabella, innukas tõmbuma patuse maailma eest range korraga kloostrisse, leiab end ometi maiste asjade korraldamise keerisest. Kui alguses on ta oma püüetest Angelo ees venna pärast paluda valmis üsnagi kergelt loobuma (Lucio utsitab tagant, et ta kohe alla ei annaks), siis mida edasi, seda keerukamaks läheb plaan ja seda rohkem vajab see kaasamõtlemist. Lavastus näitab ilmekalt, kuidas Isabella jäik must-valge suhtumine omandab vaikselt muid toone, eesmärk pühendab abinõu: ta on valmis asetama Mariana (Maria Teresa Kalmet) olukorda, mis seab tolle potentsiaalselt samasse olukorda, milles on tema venna armastatu. Lisaks loodab ta ju Marianalt sama tegu, mida tema enda vend on temalt palunud.

Kaheks Isabella rolli võtmehetkeks on vahel peetud seda, mida ta teeb, kui Mariana palub tal põlvitada ja Angelo eest paluda. Selles lavastuses on Isabella selgelt kahevahel: ta peaaegu et juba põlvitab, tõuseb siis kiiresti uuesti püsti ja …hetke pärast põlvitab. Angelo hukkamine ei tooks Claudiot tagasi, Mariana, kes on end Isabella asemel ohverdanud, väärib vastuteenet. Mõõt mõõdu vastu ei ole kõige edasiviivam lähenemine.

Teine tähtis stseen on Isabella reaktsioon hertsogi abieluettepanekule, mis iseenesest järgneb vahetult infole, et Claudio on elus. Ses lavastuses sooviks Isabella oma venna nägemise üle rõõmustada, selgelt on mängitud välja mõningane segadus ja hämmeldus, sest korraks pole isegi justkui päris selge, kellele on hertsogi abieluettepanek suunatud.

Korraks peab peatuma ka Luciol, sellel veidral sellil, kellel on kõigiga miskit pistmist ja keda jagub igale poole: ta on isevärki huumorimeelega, lärmakas ning oma väljaütlemistes mõõdu­tundetu. Seekord ei tundu Lucio siiski olevat läbinisti negatiivne, vaid maadleb kohati oludega ja on kimpus iseendast tekitatud stereotüübiga.

Vastandina kõigile neile, kes hertsogit ära ei tunne, kuna pole teda kunagi näinud, tunneb Lucio ilmselgelt mungarüüsse peitunud hertsogi vanglas ära. Kõik, mida ta seejärel ütleb, on mõeldud pigem selleks, et hertsog mungarollist välja meelitada. Tema kohtlemine lavastuse lõpus tundub isegi pisut liialdatud ja ebaõiglane.

Kui millegi üle kurta, siis on see ehk tornide ja platvormide liigutamine stseenide vahel. Kuigi ilmselgelt eraldi lavastatud liikumismustritega, kipub see vähemalt esimeses vaatuses lavastuse tempot ja loole keskendumist hakkima. Loomulikult on ses omaette loogika, justnagu malendite puhul, kui igal oma käigud, pealegi toetab see üldist mõtet, et tulemuslik teekond punktist A punkti B ei ole alati sirgjooneline (ja vahel jõuab ka samasse punkti tagasi). Siiski, vähem on rohkem, ning kui väga selget põhjust ja vajadust pole, võiks mõnel juhul platvormide liigutamise ära jätta.

Lavastus on pungil tõsisemast mõtlemisainest ja ka ohtrast koomikast. Pakutakse ka muusikalisi vahepalu. Kuigi keskne lugu balansseerib tragöödia piirimail ja mitmed mõistmised „abiellu, mitte surma“ lavastuse lõpus ei loo tavapärast komöödiale iseloomulikku kerget õhkkonda, lõpeb kõik lootusrikkalt, tõotades paremaid aegu: Julia (Merlin Kivi) ja Claudio kummarduvad nagu Maarja ja Joosep oma väikese lapsukese üle.

Seotud lavastus:

6 Mõõt mõõdu vastu (2023)

Seotud teater/tootja:

Theatrum

Autor: Maris Peters
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/mida-moodad-seda-loikad/
Kuupäev: 12.05.2023
Foto: Ülar Mändmets

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.