Õõva, musta huumorit ja kahtlust teatrikülastajale

Mul on olnud pikaajaline armuafäär Agatha Christie’ga. Tema raamatutega. Seega tean öelda, et Christie näol on tegemist ühe aegade parima krimikirjanikuga. Tema komplekssed mõrvajuhtumid, kodune Miss Marple ning perfektsionistist Hercule Poirot elavad tänu menukatele raamatutele, populaarsele ITV-sarjale ning nüüd ka Kenneth Branaghi filmidele ilmselt veel kaua.

Kanada näitekirjaniku David Foley “Afääri” võrreldakse Kellerteatri kodulehel päris julgelt Agatha Christie loominguga. Tõepoolest, algselt väga lihtsast armukese koju toomise loost saab aegamööda õõvastav pantvangidraama, kus iial ei või teada, kuhu narratiiv edasi liigub. Krimi- ning õudussugemetega loo käigus tulevad publiku ette ehtekunstnikust Camille’i (Liina Tennosaar) ebainimlik minevik ja õudne olevik, mis ühiselt müstilise atmosfääri moodustab.

Britt Urbla Kelleri lavakujundus viib vaatajad Camille’i kaunisse majja, mida ilmestavad mitmed skulptuurid, mõned mööbliesemed ning sahikardinad, mis loovad koos Rene Topolevi pineva valguskujundusega õõvastust ja sensuaalset salapära. Tänu Britt Urbla Kelleri ja R. Topolevi töödele läks lavastust vaadates isegi meelest, et krimilugu etendatakse kunagises püssirohukeldris, kuhu selline lavastus eelarvamustega inimeste jaoks võib-olla ei sobikski.

Kellerteatri eelmised lavastused (nagu näiteks publikut osavalt lavaloosse haarav “Mõrvad Rue Morgue’il”, nauditavalt sõnatu “Armunud alkeemik” või suurepäraste näitlejatöödega “Marie Roget’ mõistatus”) on teatri asukohta enda heaks väga hästi ära kasutanud. “Afääri” puhul oli teatri külmade kiviseintega saal oma salapäraga aga justkui uue hingamise saanud, mis mõjus äärmiselt värskendavalt ja tervitavalt. Andres Roosileht on, arvestades tema mitut rolli lavastusprotsessi juures, olnud esietendunud lavateose suhtes üsna kirglik – lavaloo algmaterjal (inglise keeles “Deadly Murder”) on tõepoolest väga huvitav.

“Afääris” on kolm tegelast, keda publik peab veidi üle kahe tunni kestva lavastuse jooksul tundma õppima. Seda on küll püssiga ähvardamiste, mõrvade ja surnukeha tükeldamise saatel üsna raske teha, kuid siinkohal aitab tegelaste inimlikkuse välja toomiseks must huumor, mida leidub tumeda atmosfääriga “Afääris” küllaldaselt. Must huumor mahendab parajalt lavaloo tumedust ja ei mõju kontekstiväliselt. Lavastuses kasutatav helikujundus, mis kujutab endas trummipõrina saatel esitatud armastuslaule, juhatab “Afääri” koos Rauno Kaibiaineni poolalasti sooritatud salapärase tantsuga põnevalt sisse. Meeldis, et helikujunduses anti pisikesi vihjeid, kuidas lavastuse ambivalentset lõppu interpreteerida. Vastasel juhul ei saaks publik ilma kindlate vastusteta teada, mis laval tegelikult toimus.

Riho Rosbergi mängitud turvamees Ted, kellele on antud ülesandeks ärplev Rauno Kaibiainieni kehastatud Billy Camille välja visata, on oma otsustamatuses, armastuse otsimises sümpaatne, kuigi tema lavastuse jooksul korda saadetud teod ajaksid tavainimese oksele. Vaatamata mehe tegude julmusele saab Rosbergi tegelasest lugeda välja eluga kimpus olemist ning headust, mida ta vajadusel välja näidata võib. Rauno Kaibiaineni Billyst, kes algselt jätab saamatu hurmuri mulje, saab loo edenedes õel, ülbe, kõrge enesehinnanguga sadist, kelle haiget mõttemaailma on väga huvitav jälgida.

Mõlemad näitlejad teevad oma rollid nauditavalt ära, kuid “Afääri” meestegelased tekitasid esietendusel mõningaid küsimusi. Üpris keerukas oli pärast mitut, kohati isegi liiga järsult välja mängitud pööret, aru saada, kui palju mehed Camille’i kohta täpsemalt teavad ning kuidas Billy oma meisterliku plaani kavatses ellu viia. Siinkohal võinuks mõni tegelase nüanss karaktereid ilustada, et psühholoogilisele trillerile omast usutavust juurde tuleks, ent ilmselt muutub meestegelaste omavaheline suhestatus lavastuse edasimängimisel täpsemaks.

Liina Tennosaar, kellele on antud väga raske ülesanne – mängida ohvrit, kes tegelikult võib-olla polegi ohver – teeb “Afääris” ühe oma parimatest rollidest. Tennosaare Camille on väga mitmekihiline, ja seda väga huvitavalt. Camille’is peitub nii haavatavat, hirmul olevat pantvangi kui ka manipuleerivat, elujanulist ning tugevaloomulist naisterahvast, kes ei lase end meestel käsutada. Tennosaar mängib hoogsalt, langedes lavastuse jooksul väga erinevatesse emotsionaalsetesse äärmustesse, kaotades mitte kunagi usutavust. Tundus, et näitlejanna on oma tegelase kivi-kivi haaval läbi mõelnud ning see tegi tema karakteri väga jälgitavaks.

David Foley “Afääri” Agatha Christie loominguga võrrelda ei tundu mulle kuidagi õiglane. Kui Christie raamatud kätkevad endas lihtsate tegelastega intrigeerivaid mõrvamüsteeriume, siis Foley puhul oli tunda, et siinkohal on just karakterid need, kellesse süübitakse rohkem, kui oleks arvata osanud. David Foley lugu on oma tuumas siiski kaasaegne psühholoogiline triller, mida Agatha Christie tööd kunagi polnud. Pigem oleks paslikum kõrvutada Foley näidendit Robert Bryndza, kellega olen mõnikord Agatha Christie’t petnud, töödega, millest valgub trillerlikku elementi rohkem.

Kui mõrvamüsteeriumi tekstidele juba jutt läks, siis “Afääri” esimese vaatuse puhul tekkis tunne nagu poleks seda pinevat näitemängu kõige paremini Maarjamaa keelde tõlgitud. Dialoog mõjus kuidagi puiselt ja ebausutavalt. Tekkisid assotsiatsioonid viimase aja “Kättemaksukontori” kohati jabura kahekõnega. Teises vaatuses läks tegelaste vaheline kõne täpsemaks, leidlikumaks ning selgemaks, kujundeid tuli tegelaste keelde rohkem ja Andres Roosilehe tõlgitud tekst sai justkui elu sisse, nagu oleks tõlkimistööga puile ja maile saadud. Sellist tekstilist erinevust ei tohiks vaatuste vahel kuidagi olla.

Õõva, musta huumorit ja kahtlusi, kas lavastuse tekst on ikka piisavalt hästi tõlgitud, pakub Kellerteatri “Afäär” kindlasti. Seda lavastust võib julgelt vaatama minna, ainuüksi Liina Tennosaare mäng on küünlaid väärt. Kui tahaksin arvustusse ootamatut pööret tuua, ütleksin, et kuigi teatris nähtud afäärid on küll hirmuäratavad, põnevust ning ärevust tekitavad, siis jäävad nad päriselu afääridele ikkagi alla.